Seaduse järgi on soojuse hind kulupõhine ja koosneb lisaks kütusehinnale ka tegevuskuludest ning soojuse tootmiseks tehtud investeeringutest.
Suuremates võrkudes kehtestab Konkurentsiamet ülemise piirhinna, millest kallimat hinda tarbijalt küsida ei saa, ka ei tohi niisuguses võrgus küsida eri tarbijatelt erinevat hinda.
Hind kujuneb valemi järgi: kulunud kütus + vajalikud tegevuskulud + katlamaja ja soojatrasside ehituseks tehtud investeeringud jagatud tarbitud soojusenergiaga (soojusenergia ühik on megavatt-tund, lühendina MWh).
Soojusettevõtjad juhinduvad oma tegevuses kaugkütteseadusest ning nende tegevuse üle teostab riiklikku järelevalvet Konkurentsiamet.
Kulude põhikomponendid on:
– kütus (puiduhake, maagaas, põlevkiviõli, turvas), elekter
– tegevuskulud (materjalid/varuosad, üldjuhtimiskulud, tööjõukulud)
– investeeringud katlamajja ja jaotusvõrku”